loader image

Projekti kokkuvõte

Mida saame õppida minevikult?

Uurisime viis aastat kestnud teadusprojektiga kas ja kuidas tööstusühiskondasid nii ökoloogiliselt kui sotsiaalselt kestlikule rajale suunata. Projekti aluseks olnud Suurte Siirete raamistik ütleb, et kestliku ühiskonna saavutamine eeldab tööstusrevolutsiooniga võrreldavaid murrangulisi muutusi. 

Vaatasime ajalukku, et välja selgitada, millises ulatuses need muutused juba toimuvad. Panime kokku indeksi, et leida, kus on läbimurre kõige tõenäolisem. Töötasime välja kuue sekkumispunkti raamistiku, mis aitab seda protsessi kiirendada. 

Siin lehel võtame kokku need ja teised Suurte Siirete uurimisrühma töövõidud. 
 
Projekti “Eesti energia-, transpordi- ja telekommunikatsioonisüsteemide ümberkujundamine Teise Suure Siirde lävel (PRG 346)” rahastas Eesti Teadusagentuur.

Mineviku jäljed olevikus

Analüüsisime, kuidas on mineviku valikud mõjutanud uute taristute loomist energeetikas, transpordis ja kommunikatsioonis. 

Leidsime, et jutud suurtest murrangutest – näiteks Eesti digiriigi ehitamine vananenud Nõukogude kommunikatsioonitaristu peale – on reeglina eksitavad. Sagedamini lukustab juba kord valmis ehitatud taristu järgnevad põlvkonnad teedele, millelt kõrvale astumine võib osutuda ootamatult keerukaks. 

Halvemal juhul võib olla tulemuseks Tallinna kiirtramm – unistus, mida kolmkümmend aastat ponnistusi ei suuda ellu viia, kuna see nõuaks juba olemasolevate trammiteede mastaapset ümberehitamist. Parimal juhul võib Nõukogudeaegne panustamine uutesse tehnoloogiatesse kiirendada uute taristute ehitamist, kui keskkond nende niššide küpsemiseks on sobiv – see on Eesti digiriigi lugu. 

Uuri edasi

Muutused uskumustes ja normides

Kaardistasime viies riigis – Austraalia, India, Saksamaa, USAs ja NSVL/Venemaa – keskkonda, teadust ja tehnoloogiat puudutavaid uskumusi, norme ja tegevusi. 

Leidsime, et 18. sajandi lõpus alguse saanud Esimene Suur Siire, mis panustas jõudsalt rikkuse kasvu, kuid ka keskkonnaprobleemidesse, on põhimõtteliselt teisenemas. Teine Suur Siire sai tõenäoliselt alguse juba 1960ndatel, mil hakati keskkonnale tehtud kahju probleemina nägema. 1980ndatel tulid muutused ka keskkonda käsitlevates regulatsioonides, kuid energia- ja materjalitarbimine kasvab jätkuvalt. 

Teadus ja tehnoloogia ei ole võluvits

Tekstikaeve andmed näitasid, et teaduse ja tehnoloogia roll on jätkuvalt oluline: mõlemaid teemasid kajastati kogu vaatlusperioodi vältel sagedasti. Kui keskkonnateemadel võis 1960. aastatel märgata selget meelsusmuutust, siis teadust ja tehnoloogiat käsitlenud tekstides on nihe olnud tagasihoidlikum: entusiasm teaduse suhtes on vaatlusperioodi jooksul küll mõnevõrra vähenenud, ent tehnoloogiast kirjutamise toon muutus alates 1970. aastatest positiivsemaks.

Keskkonnateadlikkuse kasv ja mõnevõrra teisenenud, kuid siiski suur südikus teaduse ja tehnoloogia suhtes viitavad äraspidisele ootusele, et tööstusühiskondadele looduskeskkonna arvelt majandusliku edu toonud tehnoloogiline areng lahendab nüüd keskkonnakriisi.

Teine Suur Siire algab Rootsis?

Panime Suurte Siirete raamistiku põhjal kokku indeksi, mis mõõdab, kus on tingimused kõige paremad Teise Suure Siirde alguseks. Loodud indeks kasutab andmeid keskkonda ja tehnoloogiat puudutavate hoiakute, keskkonnainstitutsioonide ja regulatsioonide, energia-, materjali- ja maakasutuse, autotiheduse, teaduslike publikatsioonide ning rohepatentide kohta.

Kaasates andmeid nii uskumuste, normide, kui käitumisviiside kohta erineb indeks paljudest teistest ühiskonda hindavatest mõõdikutest (nagu SKP, ökoloogiline jalajalg või Gini indeks) ja lubab hinnata nii tulevikuväljavaateid kui hetkeolukorda.

Tulemused näitasid, et mitte kõik arenenud riigid ei ole taolist suurt muutust soosivaks pinnaseks. Samamoodi ei võtnud üldjärjestuses esikohti ainult väikese ökoloogilise jalajäljega riigid. Teise Suure Siirde jaoks loovad sobivad tingimused kõikehõlmav kombinatsioon keskkonda, teadust ja tehnoloogiat puudutavatest hoiakutest, institutsionaalsest võimekusest ja praktikatest. Sealjuures liigkõrged ootused teadusele ja tehnoloogiale võivad paljudele riikidele takistuseks saada. 

Esirindlikumateks riikideks osutusid Rootsi, Jaapan, Hispaania, Lõuna-Korea, Saksamaa, Etioopia ja Rwanda. Eesti paistis teiste endiste Nõukogude Liidu riikidele seas silma positiivselt üldjärjestuses kõrge kaheksanda kohaga.

Kuidas siirdeid kiirendada?

Töötasime välja 6 sekkumispunkti raamistiku, mille juhtmõte on lihtne: siirete hõlbustamiseks on tarvis ergutada nišilahendusi ehk nii tehnoloogilisi kui sotsiaalseid innovatsioone; nõrgestada valitsevat süsteemi; tegeleda viimase kõrvalmõjude leevendamisega; koordineerida mitme süsteemi (nt energeetika ja transport või ka energeetika ja haridus) koostoimet ning kujundada samal ajal ka keskse süsteemi väliskeskkonnas toimuvaid muutusi.

Raamistikku on muu hulgas rakendanud Euroopa Keskkonnaagentuur, et hinnata Euroopa toidusüsteemi kujundavaid meetmeid, samuti on raamistikule viidatud ÜRO valitsustevahelise kliimamuutuste eksperdirühma (IPCC) aruandes.

Kommunism on hullem kui CO2?

Kaardistasime sekkumispunktide raamistikule toetudes 92 sekkumist, mille abil siiret Eesti energiasüsteemis kiirendada. Palusime ekspertidel hinnata nende vajalikkust ja realistlikkust. Veebiküsitlusele vastas 130 Eesti eksperti, kellel on võimekus hinnata Eesti energiasüsteemi eri vaatepunktidest, sealhulgas energiatehnoloogiad, majandus, poliitika ja kultuur. 

Alloleval joonisel on kujutatud 130 vastanud eksperdi keskmine nägemus Eesti energiaportfellist aastal 2050. Eksperdid nägid tuleviku energiaportfelli suuresti taastuvenergiapõhisena. Samas olid esindatud ka teised võimalikud suunad nagu tuumaenergia. 

Valdavas enamuses peeti poliitilisi sekkumisi tehtavaks 5 aasta jooksul, jätkuks vaid poliitilist tahet. Ehkki rohelise tuleviku vajaduses oldi üksmeelel, ei leidnud eksperdid taastuvenergia ajastuse osas konsensust: see võiks võimalikult kiiresti saada peamiseks energiaallikaks, aga ei teata, millal see tegelikult võimalik on. Ekspertide seas valitses tugev veendumus, et erasektori ja turu roll on rohepöördes väga suur: uued teenused ja ärimudelid, vastutustundlik käitumine ettevõtete poolt ning toodangu tervest elutsüklist lähtuv mõju hindamise metoodika vajavad kiiret rakendamist. Riigi rolli nähti pigem toetava ja abistava meetmepakkujana kui maksude jm kaudu jõuliselt sekkuvana. Kodanikuühiskonna pärusmaaks arvati olla konstruktiivne “energiaühistu looja”, mitte niivõrd protesteerija või aktivist.

Kõlama jäi ühe eksperdi kommentaar: “Kommunismi tagasilangemine on hullem kui CO2.”

Muutused liikuvussüsteemis

Kaardistasime sekkumisi ka liikuvussüsteemile sobilike arengusuundade leidmiseks. Lasime ekspertidel hinnata 72 sekkumise vajalikkust ja realistlikust. Kokku vastas küsitlusele 140 erinevate valdkondade eksperti. 

Ülikõrgelt toetati positiivseid sekkumisi põhirõhuga juba olemasoleva laiendamisele, näiteks toetati linnaruumi parendamist läbi rattateede rajamise ning põõsaste ja puude istutamisele. Toetati ka ühistranspordi eelistamist, tervislike liikuvusvõimaluste kättesaadavuse parandamist. 

Vastu olid eksperdid aga piiravatele sekkumisetele, näiteks olid vastuolulised sekkumised, mis seavad selgeid piiranguid valitsevale liikuvussüsteemile: suurte taristuprojektide ümberkujundamine, 30 km/h kiirusepiirang ja kesklinnast läbisõidu keelustamine. Selgelt vastu oldi aga radikaalsetele sekkumistele, näiteks loodusele juriidiliste õiguste andmisele, IT kasutamisele liikuvuse vähendamiseks, tarbimiskoridoridele, teedest mittesõltuvate liiklusvahendite arendamisele, hyperloopile, ja kodanike protestiaktsioonidele. 

Valdavalt oli suurem toetus positiivsetele sekkumistele (nö präänikud, midagi antakse juurde; joonisel märgitud tumesinisega) kui keelavatele sekkumistele (nö piitsad, midagi võetakse ära/vähendatakse; joonisel märgitud oranžiga).

Märgilised kajastused

Mida eksperdid tahavad? Laur Kanger avab Arenguseire rohekonverentsil Suurte Siirete projekti töörühma korraldatud ekspertküsitluste tulemusi. Vaata esinemist…

Tänapäeva tööstusühiskond seisab silmitsi tõsiste väljakutsetega: ökoloogiline kriis ja sotsiaalsete probleemide kuhjumine, samas süvenev globaalne ebavõrdsus. Eelöeldu on muutunud väsitavaks klišeeks, kuid selle kordamine on paraku möödapääsmatu. Heites kõrvale lihtsustatud arusaamad, et uus tehnoloogia lahendab kõik probleemid või et tarbijate teadlikkuse tõus toob rohelise käitumise, on paslik vaadata maailma n-ö süsteemide keskselt. Loe edasi…

Tavatarbija jaoks liigub rohepööre siis, kui on olemas sobivad tooted, teenused ja taristu. Üksnes kõrgem teadlikkus ei murra praeguseid rutiine. Pigem tasub mõelda “ihulähedasemast” kasust: parem tervis, vaba aeg ning rahasääst, kirjutab Margit Keller.

Rohepööret ei saa ühest kabiinist vääramatult juhtida. Kui aga paljud tegutsejad seda üheskoos ja enam-vähem samas suunas tüürivad, on edulootust. See eeldab suurt pilti, eri süsteemide – olgu see energeetika või haridus – muutuste koordineerimist ja katsetamisjulgust. Loe edasi…

Tihtilugu räägitakse üksikutest tehnoloogiatest kui hõbekuulist kliimakriisi lahendamiseks – olgu selleks süsiniku püüdmine ja ladestamine, tuumaenergia, elektriautod või midagi muud. Innovatsioon ei tohiks keskenduda ühele tehnoloogiale, vaid süsteemi kui terviku muutmisele, rõhutab Sussexi ülikooli teadur ja Tartu ülikooli kaasprofessor, siirdeuurija Laur Kanger. Arutasime, mida see täpsemalt tähendab ja kuidas saab olemasolevat süsteemi kuuest eri punktist kangutades energiapööret kiirendada. Loe edasi…

Jätkuprojekt

Analüüsime kogumikku loodust, teadust ja tehnoloogiat puudutavaid uskumusi, norme ja toimimisviise ehk tööstuslikku modernsust