92 sekkumist Eesti energiapöörde kiirendamiseks
Siit lehelt leiab 92 tehnoloogilist, majanduslikku, poliitilist, argielulist ning kultuurilist sekkumist Eesti energiapöörde kiirendamiseks. Nimekirja on teadustööde, poliitikadokumentide, ekspertintervjuude ning pika-pika arutelu tulemusena kokku pannud projekti töörühm. Et hetkenägemused Eesti energiasüsteemi tulevikust on erinevad, siis leidub nimekirjas mõnel määral ka üksteist välistavaid sekkumisi.
Koostasime nimekirja Eesti Energiatulevike Delphi uuringu tarbeks. Uuringu tulemuste ülevaade on saadaval siin.
Vesiniku salvestamine on üks energia salvestamise võimalusi, kus taastuvallikatest toodetud energia salvestatakse ja muundatakse uuesti kasutatavaks energiaks, kas gaasina või kütusena sisepõlemismootoris või kütuseelementides. Vesinikku on võimalik transportida tarbimiskohta kas mööda loodusliku gaasi trasse või spetsiaalsete vesinikutankuritega. Vesinikku on võimalik hoiustada või salvestada kas kokkusututult, veeldatult, või seotuna keemilistesse ühenditesse. Seesugune, nn vesinikupõhine energeetika on oluline asendamaks fossiilseid kütuseid paljudes sisepõlemisrakendustes transpordi, küttemajanduse ja tööstuse valdkondades.
Joonis: U.S. Energy Information Administration
Väikeseid moodulreaktorid (kuni 300 MW ehk Auvere soojuselektrijaama võimsus) toimivad tavalisel tuumakütusel kui suuredki tuumalektrijaamad (nt Sosnovõi Bori üks reaktor toodab aastas 1000 MW elektrit ja neid on jaamas kokku 5), kuid on praegu töötavatest tuumareaktoritest kolm korda väiksemad ja mõnede ekspertide hinnangul ka ohutumad. Nad ei kasuta reaktori jahutamiseks vett, vaid kas sulasoola, gaasi või sulametalli, mis tagab jaama mõnevõrra suurema keskkonnasõbralikkuse. Praegu ühtegi uue põlvkonna moodultuumajaama veel ehitatud ei ole.
Foto: International Atomic Energy Agency
Carbon Capture Storage/Utilisation tehnoloogia võimaldab vältida fossiilsete kütuste põletamisel süsinikdioksiidi (CO2) kolmel viisil: enne kütuse põletamist, tootmisprotsessi käigus või CO2 eraldamisel suitsugaasidest ehk järelpüüdmisel. Täiendavaks infoks vaata nt Taltechi teadlase Alar Konisti kokkuvõtet oma CCS uuringust, mille kohaselt sobivad Eesti põlevkivitööstusele just kaks teisena nimetatud tehnoloogiat. Kui täna tekib ühe megavatt-tunni elektri toomiseks 1000 kg CO2, siis neid tehnoloogiaid rakendades võiks heite viia ca 150 kilogrammini. Täna aga veel süsiniku püüdmise tehnoloogiad end majanduslikult ära ei tasu ning püütavad CO2 kogused oleks nii suured, et neid tööstuses uuesti ära kasutada veel ei saa. Seega tuleks nad ladustada nt Põhjamere alla. Loe lisaks ka Ida-Virumaa maakonna arengustrateegia nn C-plaani ehk “Ida-Viru maakonna CO2 kasutamise arengustrateegia 2021–2030+”.
Foto: Pexels
Selleks, et vähedada põlevkivi kasutamist elektritootmisel võib põlevkivi asendada sorteerimata segaolmeprügiga või raiejäätmetega ning ehituspuidu jäätmetega. Jäätmeid kasutatakse energia ja soojuse tootmiseks näiteks Iru elektrijaamas, mis on võimeline energia saamiseks põletama üle poole kogu Eestis tekkivast segaolmeprügist.
Foto: Pexels
Näiteks jääkide/ kaassaaduste baasil või vetikate baasil toodetud kütused.
Koormus põllumajandusmaale on väga suur. Inimkond vajab äratoitmist ning kui kasutada põllumaad veel biokütuste tootmiseks, siis kasutatakse põllumajandusmaad ebaefektiivselt. Seetõttu on viimastel aastatel kerkinud üles teema leida biokütuseid mere põhjast ehk siis kiire kasvuga vetikatest. Vastav tehnoloogia praegu veel puudub.
Foto: Pexels
Viimast kümnendit on iseloomustanud tuule- ja päikeseenergia tehnoloogiate kiire areng ning taastuvenergia hinna langus. Nii mõnelgi pool konkureerib taastuvenergia nüüd edukalt fossiilsete kütuste baasil toodetud elektriga. Hästi on teada nende allikate energiatootmise nõrkused (nt heitlikkus, saastemüra, visuaalne reostus), kuid tuule- ja päikeseenergial on ka mitmeid eeliseid (nt tuginemine pea ammendamatul ressursil, väiksemad emissioonid kasutusfaasis). 2020. aastal tootsid Eesti elektrijaamad taastuvatest allikatest 2229 gigavatt-tundi elektrit (umbes veerandi tarbimisest), millest tuul ja päike moodustasid üle 40%.
Koomiks: Sandra Silver
Ehkki Eesti on mitmeid koostootmisjaamu – näiteks Tartus, Väos ja Maardus (Iru Elektrijaam) – raiskavad paljud elektrijaamad siiski veel elektrienergia tootmise käigus tekkinud soojusenergiat. Koostootmise puhul kasutatakse aga tekkivat soojust kodude kütteks või salvestatakse kaugküttesüsteemi. Samamoodi on võimalik ka tööstuses tekkivat soojust kütteks ära kasutada. Mõlemad lahendused sobivad hästi tiheasustusega piirkondadele, kus majapidamised paiknevad teineteise lähedal. Näiteks täidab koostootmisjaam koos jahutusseadmete ja tööstuse jääksoojusega pea kogu Tartu kaugküttevajadusest.
Foto: Global Power Journal
Näiteks targad mõõturid, kaugjuhitavad seadmed ja võrk, AI, plokiahela kasutus.
Tuule- ja päikeseenergia eelisarendamine kogu maailmas näitab, et tasakaalustada on võimalik energiatarbimist vaid juhul kui turul on väga palju erineva suurusega energiatootjaid, kes teevad omavahel võrdsetel ärilistel alustel tihedat koostööd. P2P mudel on online turg, kus nn prosuumerid (tootja-tarbijad) omavahel kokkulepitud hinnaga ilma vahendaja abita elektriga kauplevad. Sellise mudeli eeliseks loetakse võimalust võrku tasakaalustada ning energia tootja-tarbijaid võimestada ja motiveerida, samuti hoida raha kokku. P2P mudelit on peetud ka elektrituru Airbnb-ks. Suurbritannia pilootprojekt Centrica plc arendab kohalikku energiaturgu Cornwallis. Plokiahela tehnoloogiat kasutades testitakse paindlikku nõudlust, tootmist ning energia salvestust. Loe täiendavalt Rahvusvahelise Taastuvenergia Agentuuri IRENA raportit.
Foto: Brand Estonia
Elektri tootmise kõrval on väga oluline ka ülekandevõrkude kvaliteet. On võimalik tavalisest võimsamad ultrakõrgpingeliinid kasutusele võtta, integreerida võrkudesse energiasalvestusseadmeid ning võtta kasutusele nutikamaid digilahendusi elektri liikumise jätkusuutlikumaks juhtimiseks.
Foto: Unsplash
Tuule- ja päikeseenergia tootmine pole alati stabiiline, kuid kui kogu Euroopa oleks piisavalt omavahel võrguga ühendatud, saaksid riigid üksteise energiavajadust kompenseerida ja tagada kõigile stabiilsuse. Näiteks sel ajal, kui Taanis on parasjagu liiga palju tuuleenergiat, pumbatakse Norras selle energiaga hüdrohoidlad täis ning vähese tuule ajal varustatakse uuesti Taanit.
Foto: Unsplash
Näiteks endistes põlevkivikaevandustes.
Ebastabiilse taastuvenergia suuremamahuliseks kasutuselevõtuks on oluline toetuda kindlatele energiasalvestusviisidele. Üks sellistest on üleliigse elektriga pumbata vett hoidlasse ning kui energiat vaja on, siis lastakse vesi läbi generaatorite, et energia elektriks tagasi saada.
Näiteks on Paldiskisse plaanis rajada 500 MW energiasalvestusjaam, mis pumpab taastuvenergia abil 730 meetri sügavuselt üles ning energiatarbimise tippajal laseb veel tagasi alla voolata läbi elektrigeneraatorite.
Joonis: Energiasalv
Tavakasujatale kõige tuttavam energiasalvestuse viis on patarei – kasutame neid telefonides, arvutites ja muudes väikesemates seadmetes. Sama tehnoloogia on aga rakendatav ka suuremahuliseks energiasalvestuseks, et pakkuda varuenergiat tarbimise tipphetkedel. Selleks saab kasutada erinevaid kemikaale – liitiumioon, väävel-naatrium, plii, nikkel-kaadmium.
Näiteks on Austraalias plaanis ehitada 300 MW Tesla akudel põhinev energiasalvestusjaam, et sealset kõikuvat taastuvenergiat stabiliseerida tarbijate jaoks.
Foto: Unsplash
Ebastabiilse energiatootmise ühtlustamiseks on erinevaid energiasalvestusviise. Üks neist on energia hajasalvestus (nn virtuaalne elektrijaam), kus ühendatakse keskse internetipõhise juhtimise alla paljud erinevad energiasalvestid (eramajapidamises, suurtarbijate juures, päikese- ja tuuleparkide juures) ning tipptarbimise ajal stabiliseeritakse võrku nende salvestite abil.
Näiteks on GridIO mis võimaldab kodumajapidamistel ühendada oma suuremad elektriseadmed (boilerid, ventilatsioonisüsteemid) virtuaalvõrku, kus seadmeid laetakse madala tarbimise aegadel ning tipptarbimise ajal lülitatakse mõneks hetkeks tuhanded seadmed välja, et suunata energiat tarbijateni, kel parasjagu puudu. Üksikud tarbijate eluolu need hetked ei mõjuta, kuid suure süsteemi puhul on võimalik kogu võrgu stabiilsust hoida niimoodi.
Foto: Unsplash
Elektrivarustus peab olema tagatud ka siis, kui päike ei paista ja tuul ei puhu. Üks võimalus selleks on maagaasil töötavad elektrijaamad, mille eeliseks võrreldes tavapäraste jaamadega on kiire käivitusaeg. Viimane võimaldab jaamade sisselülitamist ainult siis, kui seda parasjagu tarvis läheb.
Foto: Pexels
Asutused, riigiettevõtted ja sihtasutused investeerivad teatud % taastuvenergia detsentraliseeritud tootmise ja tarbimise lahendustesse; tarbitakse peamiselt rohelist energiat.
Näiteks “Tartu Energia 2030” sätestab, et Tartu munitsipaalsektor soovib olla eeskujuks, kasutades aastaks 2024 linna ühistranpordis, linna hoonetes ja tänavalagustuses ainult taastuvenergiaallikaid. Alates 2020. aastast sõidavad linnaliinibussid kõik rohegaasiga.
Foto: Sille Annuk/Tartu Postimees
Näiteks märgistused, auhinnad, kampaaniad.
Eestis antakse välja auhinda “Aasta Energiategu”, mille kaudu suunatakse ettevõtteid kestlikumaid energialahendusi julgemalt rakendama ja selle läbi aitama kaasa fossiilkütuste põhiselt energiamajanduselt taastuvatel allikatel põhinevale energiamajandusele üleminekule. Tunnusmärki saavad ettevõtted enda avalikul esitlemisel kasutada, niimoodi kestlikku energiamajandust omalt poolt propageerides. Aasta Energiategu 2020/2021 saajad selguvad 18.09.2021 Energiamessil.
Foto: Ants Liigus/Energiamess
Sealhulgas kombineeritud süsteemideks: nt päikesepaneelid + salvestussüsteemid.
Üleminek kestlikumale energiatarbimisele võib nõuda olulisi investeeringuid ja põhjalikku planeerimist. Riigid võivad sellist üleminekut toetada pakkudes korraga nii nõustamist (milliseid lahendusi kasutada) kui ka näiteks soodsamaid laenusid või otsetoetusi, et üleminekut kiirendada.
Foto: Pexels
Näiteks biorafineerimise piloottehased, hajutatult toodetud energia kauplemise platvorm.
Tehnoloogiline arendus on alati seotud kõrgete riskide ja teadmatusega (nt kas konkreetne tehnoloogia töötab suurel skaalal ja reaalses elus). Demo- ja pilootprojektid on üks oluline samm tehnoloogiate testimise ja levitamise käigus võimalike probleemide tuvastamiseks ja tehnoloogia parendamiseks. Kuna tegemist on aga võrdlemisi kalli etapiga tehnoloogiaarenduses (tihti kallim kui nt alusuuringud), siis toetatakse ettevõtteid nende investeeringute tegemisel.
Foto: Pexels
Planeerides energiarajatisi ja valides kasutatavaid energiaallikaid tuleks lähtuda kogu energiatootmise elutsüklist.
Elutsükli analüüsi defineeritakse rahvusvahelise standardi ISO 14040 alusel kui tootesüsteemi sisendite ja väljundite ning võimalike keskkonnamõjude määratlemist ja hindamist läbi kogu selle elutsükli (hällist hauani). Sealjuures arvestab lähenemine tootmise kogukulu, sealhulgas mõju ressursside ammendumisele, reostuse ja prügi (jääkainete) teket.
Joonis: AHHAA teaduskeskus
Mitmed uuringud on näidanud, et fossiilsete energiaallikatega seotud maksud on liiga madalad ehk maksude suurus ei võta arvesse kogu keskkonnale põhjustatud kulu. Samuti on üldteada, et kõik riigid ei ole ühinenud emissioonide kvootide kokkulepetega. Näiteks, OECD 2019. aasta raporti alusel on arenenud maailma enamikes riikides diislikütuste aktsiisid liiga madalad ja koguni 70% energiaga seotud CO2 emissioonidest üldse maksustamata. Idee ei ole üldsegi uus ja tähendab seda, et fossiilsetel kütustel põhinevad lahendused transpordis ja energeetikas muudetakse maksude abil suhteliselt kallimaks võrreldes taastuvenergia allikatega eeldusel, et viimased on vähem keskkonda koormavad. Hinnasignaalid peaksid aitama turul liikuda puhtama tarbimise poole.
Foto: Pexels
Näiteks uute energiatootmisjaamadele planeerimise eritingimuste tühistamine.
Subsiidiumite mõte on hoida tarbijate jaoks energiahinnad madalad, kuid need subsiidiumid tulevad riikidele kätte suurte kuludega nii eelarvedefitsiidi mõttes kui ka tegemata jäävate investeeringute või teenuste mõttes. Fossiilsetele kütustele antavate subsiidiumite kogu ulatust on hinnatud 0.4 % maailma SKT-st ja enamus sellest on koondunud arengumaadesse ja SRÜ riikidesse (kokku üle 50 %). Ka Eesti valitsuse 2020. aasta otsust investeerida Eesti Energia põlevkivirafineerimistehasesse on kritiseeritud just selles valguses.
Foto: Brand Estonia
Tarbijad, kes ei ole valinud elektrimüüjat ega -paketti, saavad elektrit nn üldteenusena (nn bilansienergia), mida müüb võrguettevõtja või tema volitatud elektrimüüja. Konkurentsiameti analüüside kohaselt kasutab ligikaudu iga kuues tarbija üldteenust. Ettepaneku kohaselt oleks bilansienergiaks taastuvatest allikatest toodetud nn. roheline energia.
Foto: Eesti Energia koduleht
Elektriarve koosneb kolmest komponendist: elektrienergia, võrgutasu ja riiklikud maksud (taastuvenergia tasu ja elektriaktsiis). Elektrit ilma võrguteenuseta tarbija ei saa ning võrgutasu ja maksud, mida tarbija mõjutada ei saa, moodustavad märkimisväärse osa elektrikulust. Riik saaks vähendada aktsiisi, käibemaksu ja taastuvenergia tasu või diferentseerida võrgutasude püsiv- ja muutuvkomponente, selleks et motiveerida tarbijaid energiat igapäevaselt säästma.
Foto: Pexels
Enamikus riikides püütakse eeskätt mõjutada uute kodumasinate ostuotsuseid, pakkudes teavet erinevate kodumasinate energiatõhususe kohta ning andes soovitusi vajadustele sobivaima ja samas energiasäästlikuma kodumasina valikuks. On ka üksikuid kampaaniad, mis pakuvad toetusi tõhusamate seadmete soetamiseks. Näiteks Malaisias pakutakse mobiilirakenduse kaudu ostu registreerides võimalust saada ostult tagasimakse, juhul kui soetatakse kohaliku tootja energiatõhus külmik või konditsioneer. Teadlased on soovitanud ka kaupade ja teenuste traditsioonilise käibemaksu asendada keskkonnakahju ja käibemaksu hübriidiga, mis põhineb kauba elutsükli hinnangul.
Foto: Unsplash
Riik/KOV kui roheline tellija, energiapöörde eesmärkide teadvustamine kõikides poliitikavaldkondades jms.
Kuna avalik sektor on suur tellija ning üldine poliitiline suund on nn roheliste hangete eelistamiseks, siis on vajalik ka ametnikke koolitada niihästi uusi tehnoloogilisi lahendusi kaasama kui erinevates haldusvaldkondades koostööd tegema. Lähtuvalt sellest, et igal ostetud tootel või teenusel on oma eluea jooksul keskkonnamõjud. Keskkonnahoidliku e. rohelise riigihanke kaudu on võimalik motiveerida pakkuma kestlikumaid tooteid ja teenuseid.
Foto: Kristi Sits/Brand Estonia
Praegune elektrienergia tootmise filosoofia on orienteeritud ühtsele energiavõrgule, kus valitsevad suurtootjad, kel on varuks tootmisvõimsusi ja nad tagavad elektrivõrkudes vajaliku pinge ning sageduse sõltumata koormustest. Üleminek detsentraliseeritud elektrienergia tootmisele, kus suur osa on taastuvenergial, ei võimalda enam nii lihtsalt tagada tarbijaile varustuskindlust nt. ekstreemsete ilmaolude puhul. Et võrgukoormust alandada tuleb igal majapidamisel elektrienergiat kokku hoida nii kaua kui tarneprobleemid leebuvad.
Foto: Thomas Kelley/Pexels
Uuendusmeelsed ettevõtted püüavad tihti aimata tuleviku tarbimis- ja käitumistrende või isegi asuda omal algatusel nende trendide suunamudijateks luues erinevaid ühendusi ja kokkuleppeid (nt Eestis Rohetiiger) või võttes teatud põhimõtted oma strateegilise plaani osaks (näiteks IKEA on võtnud strateegiliseks eesmärgiks muutuda juba aastaks 2030 “kliimapositiivseks” kogu oma väärtusahela ulatuses, mh võttes ka arvesse meie koduses olevate toodete eluiga).
Foto: Rohetiiger
Sellised võimalused on mõeldud eelkõige hajutatult paiknevate taastuvenergiaallikate ja tootmisvõimsuste kasutuselevõtuks tsentraalsete energiatootmissüsteemide kõrval. Need süsteemid peaksid tagama suurema efektiivsuse nii terve energiasüsteemi seisukohast (tasandama tipukoormust, pakkuma täiendavaid teenuseid ja varustuskindlust haruvõrkudes) kui andma rahalist kokkuhoidu tarbijate jaoks. On ka väidetud, et lisaks võivad sellised süsteemid parandada ligipääsu energiale, suunata tarbijaid paremini kasutama energiat ning parandada kogukondade säilenõtkust energiaga seotud katkestuste ja kriiside suhtes.
Foto: Blockchain4EU
Näiteks tark maja, tark piirkond, jätkusuutlik linnapiirkond; soojuse, energia, jäätmekäitluse jmt komplekspaketid; hübriidlahenduste pakkumine koos vastavate konsultatsiooniteenustega jne.
IKT ja infrastruktuuri areng viib uute ärimudelite vajaduse ja väga mitmekesiste võimalusteni erinevates valdkondades. Tarku süsteeme iseloomustab see, et nad on enamasti online keskkonnas, sisaldavad endas palju andmeid, on dünaamilised, võimaldavad samal ajal võtta paljusid rolle (mh ka samaaegselt olles tootja ja tarbija), sisaldavad suhteliselt väikeseid tehingukulusid ning võimaldavad kaasata paljusid erinevaid osapooli. Seetõttu on võimalike ärimudelite hulk ja teenusepiirkondade ulatus väga mitmekesine ja sõltub kohalikest tootmise eripäradest ja tarbijate eelistustest, aga ka kohalikest regulatsioonidest ja tavadest.
Foto: Tark Tartu
Näiteks heade tavade vastuvõtmine keskkonna-, turunduseesmärgil; abi väikeste ja keskmise suurusega ettevõtetele, riskianalüüsi, pikaajalise planeerimise, ühishangete jmt teemadel.
Ettevõtete üksikalgatuste ja üksikute ettevõtete koostöövormide kõrval võivad muutusi eest vedada ka ettevõtete esindusorganisatsioonid, millel on mandaat rääkida kogu oma laiapõhjalise liikmeskonna nimel ning ka võimekus seada pikemat ajahorisonti ettevõtluse huvide eest seismisel.
Foto: Pexels/Sora Shimazaki
Taastuvenergiaühistu võivad moodustada külakogukonnad, korteriühistud, metsaühistud jt, kes loovad ühistu eesmärgiga toota, jaotada ja müüa oma liikmetele elektrit ja soojust taastuvatest energiaallikatest nagu päike, tuul, biokütused, maasoojus jne. Taastuvenergiaühistute loomise toetamine aitab suurendada taastuvenergia osakaalu ning muudab energiatootmise detsentraliseeritumaks. Eestis on taastuvenergiaühistute loomine algusjärgus, kuid on mõningaid häid näiteid, nagu Õismäe tee 11 korteriühistu Tallinnas paigaldas tarbevee soojendamiseks päikeseküttekollektorid, elektrit tootvad päikesepaneelid maja katusele. Ühistu toodab üle poole tarbitavast soojusest ise.
Foto: Ehituskonsult Grupp
Võrguväline majapidamine või kogukond (nt küla) ei ole lülitatud elektrivõrku ega tarbi teisi tsentraliseeritud taristute teenuseid. Näiteks Eestis on Enefit Green rajanud Ruhnu saarele uudse – päikesepaneelidest, elektrituulikust, akupangast ja biodiislil töötava generaatori – autonoomse taastuvenergia tootmiskompleksi, mis võimaldab vähemalt pool saare elanikele vajalikust energiast toota taastuvatest allikatest. Eesti Energia pakub täna teenusena võimalust rajada võrguvaba elektrijaam.
Foto: Brand Estonia/Peeter Sirge
Ühisrahastus on suhteliselt uudne tegevuste ja ideede rahastamisviisi, kus projektide elluviimiseks vajaminev raha kogutakse väikeste summade kaupa kokku paljudelt investoritelt. Ühisrahastus toimib läbi veebiplatvormide, mis viivad kokku pakkujad (’investoreid’) – kes soovivad annetada, laenata või investeerida vaba raha – osapooltega, kellel on vaja raha konkreetse projekti teostamiseks. Taastuvenergiajaamade rajamine võiks olla osaluspõhine ühisinvesteering, st ka võimalik kasum jagatakse.
Foto: Pexels
Tarkade võrkude algoritmid võimaldavad tarbimist juhtida: nt paindlikumaid kasutusviise – pesumasin vms – saab ajaliselt nihutada energiatarbimise tippajast eemale. Tarbimise juhtimise tark süsteem annab signaale ja soovitusi nii tarbijale kui tootjale oma tegevuse kohandamiseks. Samuti hõlmab see reaalaja hinnapoliitikat, milles tipukoormuse ühikuhinnad seatakse piisavalt kõrgele, et tarbimist vähendada. Nt Prantsuse-Singapuri firma BeeBryte pakub tarbimise juhtimise süsteemi, mis põhineb nii tarbimist analüüsival, väliskeskkonna tingimusi ennustaval kui ka kohaneval loogikal ning lubab kuni 40% energiatarbimise vähendamist. Täna pakub Eestis energia tarbimise juhtimisteenust Tarkvõrk OÜ, seda esialgu küll vaid suurtarbijatele.
Foto: Gridio
Energiakodanike all mõeldakse eeskätt tootja-tarbijaid (prosumers), kes ei ole vaid passiivsed tarbijaid vaid ka ise elektrienergiat toodavad. Need võivad olla nii eraisikud kui ühistud ja muud organisatsioonid. Kõnekas on see, et Google’is tuleb mõistega “energy citizens” esimesena esile USA naftafirmade lobby-grupp Energycitizens.org, mille eesmärk on edendada fossiilkütuste firmade huvisid. Tegu on “energiakodanike” mõiste kaaperdamisega, sest mõiste algne sisu on seotud energiatootmise hajutamise, demokratiseerimise ning taastuvenergiaga. 2019 oli Euroopas kokku üle 2400 energiakooperatiivi, mis ühendab ca miljonit kodanikku. Teenäitaja-riikideks peetakse Taanit ja Saksamaad. Küsimus pole vaid kogukondade taastuvenergeetikas, vaid ka energeetika võimusuhete ümberkujundamises. Eestis teeb kogukonnaenergeetika esimesi samme, vt Tartu Energiaagentuur Samas, kui otsida eesti keeles Google’ist sõna “energiakodanik”, siis sisulisi vasteid veel ei ilmu.
Näiteks väiksemad elamispinnad, kodumasinate energiatarbimise piiramine, madalam ruumi temperatuur.
Tegu on pigem visiooniideega tuleviku elukorralduseks. Seni on tarbimise vähendamine paljuski delegeeritud individuaalse tarbija motivatsioonile ja sellest üksi ei piisa. Teadusuuringud näitavad, et võrdleva teabe esitamine elektrimõõturitel (st kui palju sarnased majapidamised tarbivad) tekitab sotsiaalset survet ja julgustab olema “naabrist parem”, kuid üksikisikute pingutustega käivad sageli kaasas nn tagasipõrke efektid: ühes valdkonnas kahanemine toob kaasa teises suurendamise ja koguvähenemine jääb ära. Nt võib energiatõhusamate majade ehitamine viia selleni, et ruutmeetrite arv elaniku kohta kasvab. Seega vajab teistmoodi tulevik ka raamist välja ideid: näiteks laiemaid kollektiivseid kokkuleppeid energiatarbimise vabatahtlikuks vähendamiseks ja ülempiiride seadmiseks nt ruumitemperatuurile või elamispindade suurusele. Saksamaal on Rheini-Westphalia piirkonnas on seatud ruutmeetrite maksimummäärad elamispinna toetuste saajatele, kuid häid näiteid selle lähenemise süsteemsest kasutamisest maailmast on seni väga raske leida.
Foto: Pexels/Markus Spiske
Näiteks riigi vastu kohtusse minek, kui riik ei täida endale võetud kohustusi süsinikuneutraalsuse saavutamiseks, “Teeme ära” korraldamisest loobumine protesti märgiks.
Riigi energiapoliitika võib olla vastuoluline ning ohverdada pikaajalised eesmärgid lühiajaliste nimel. Niisugustel puhkudel saavad eri kodanikuliikumised riigile täiendavat survet avaldada. Näiteks kaebas Urgenda-nimeline rühmitus Hollandi riigi 2015. aastal kohtusse väites, et tolle ebapiisavad pingutused kasvuhoonegaaside vähendamisel riivavad hollandlaste inimõigusi. 2019. saavutatud võit ülemkohtus tähendab, et Holland kohustub 2020. aasta lõpuks emissioone 1990. aastaga võrreldes 25% vähendama.
Näiteks teede, sildade, väljakute rahumeelne hõivamine.
Ühiskondlikud liikumised võivad riigi energiapoliitika vastu survet avaldada läbi kodanikuallumatuse. Viimane seisneb reas rahumeelsetes, kuid tülikates ja nähtavates tegevustes, mille eesmärgiks on avalikkuse tähelepanu keskkonnaprobleemidele juhtida. Näiteks 2019. aastal heitsid kümned protestijad Riigikogu peaukse ette pikali, sundides saadikuid hoonesse sisenemiseks „üle laipade“ minema. Ettevõtmise mõtteks oli ökoloogilise kriisi ja kliimasoojenemise tõsiduse laiem teadvustamine.
Koomiks: Sandra Silver
Näiteks raha suunamine vastavalt kohalikele vajadustele, KOV-ide nõustamine, teadus- ja arendustööde tellimine tagamaks, et üleminekuprotsessi tagajärjed oleksid kõigile osapooltele vastuvõetavad ning et piirkonna areng jätkuks uuel viisil.
Õiglase ülemineku jaoks koostati 2020 lõpus mitmeid plaane, sealhulgas ka Ida-Viru maakonna arengustrateegia osa, nn roheplaan ehk G-plaan. Selle raames tõid erinevad huvipooled välja vajaduse, et nii keerulist sotsiaalset ja tehnoloogilist protsessi ei saa juhtida vaid ministeeriumitest, vaid selleks peaks olema laiapõhjaline organisatsioon, mis igapäevaselt mh kohalikke vajadusi ning algatusi seirab ja koondab. Samas vajab selline agentuur ka poliitilist eestvedamist ja tahet. Senised maailma näited püüdest sinnapoole liikuda on nt Kanadast ja Uus-Meremaalt, kus (küll ministeeriumite algatatud üksused) on pühendatud sellele, et konkreetsete regioonidega tihedalt koos töötada. Nt Saksamaal Lausitzi kaevanduspiirkonnas on loodud innovatsiooniagentuur (Innovationsregion Lausitz GmbH), mille eesmärk on toetada piirkondlikku majandusarengut.
Foto: Innovationsregion Lausitz GmbH
Kuigi põlevkivi on olnud Eesti energiasõltumatuse nurgakiviks, on selle kasutamise hinnaks kõrge süsinikuintensiivsus, suur keskkonnamõju ning ohtlike jäätmete teke. Viimastel aastatel on nii majanduslik kui keskkonnasurve põlevkivi kasutamist oluliselt vähendanud: kui veel 2018. aastal toodeti 76% elektrit põlevkivist, siis aasta hiljem vaid 57%. Otsus lõpetada põlevkivienergeetika kindlaks tähtajaks võiks kiirendada alternatiivsete energiatootmisviiside arendamist ning põlevkivi kasutamist viisidel, mis loob suuremat majanduslikku lisandväärtust.
Foto: Eesti Energia
Põlevkivitööstusel on Eesti ajaloos oluline koht, see pakkus 2018. aasta seisuga tööd pea 8000 inimesele ja koondab kokku väärtusliku teadmistekogumi. Ometi kaasneb põlevkivi kaevandamise ja sellest energia tootmisega keeruline probleemidepundar. Põlevkivil põhinev energiasüsteem toodab suurema hulga Eesti süsinikuheitest, pea 10 tonni põlevkivituhka, millest enamus ladestatakse prügilasse ning Ida-Virumaa elanike tervisenäitajad on ühed Eesti kehvematest (sh esineb rohkem keskkonnaga seotud haigusi). Nende probleemide lahendamiseks võib sobida põlevkivi kaevandamise ja sellel põhineva keemiatööstuse tegevuse täielik lõpetamine. Eeskujuks saab võtta Põhjamerest nafta ja gaasi kaevandamise lõpetanud ja nüüd samasse maailmas esimese energiasaare ehitamist plaaniva Taani.
Foto: Eesti Energia
Põlevkivitööstus on Eesti majandusele strateegilise tähtsusega ent suure negatiivse keskkonnamõjuga. Keskkonnamõju aitaks vähendada näiteks CO2 heite vähendamine, uute keemiatoodete turuletoomine, CO2 püüdmine ja uute toodete tootmissisendina kasutamine, aheraine, tuha kasutamine ringmajanduses jms. Carbon Capture Storage/Utilisation tehnoloogia võimaldab eraldada fossiilsete kütuste põletamisel tekkinud heitgaasidest süsinikdioksiidi ja väävlit. Põlevkivi põletamisel või õliks väärindamise jääkprodukte põlevkivitolmu ja aherainet ei ole seni väga palju kasutatud. Ent Rail Baltica teetammide ehitamiseks plaanitakse kasutada just põlevkivi jääkprodukte ning seda mahus kuni 3.3 miljonit tonni. Üha enam toodetakse põlevkivi töötlemise käigus tekkinud kõrvalsaadustest peenkemikaale, mida kasutab parfümeeria-, kosmeetika- ning elektroonikatööstus. Kõik sellised sammud aitavad põlevkivitööstust keskkonnasäästlikumaks muuta.
Foto: Sandra Silver/Anna-Kati Pahker
Suurte päikeseenergia jaamade (aga ka parkide/farmide) rajamise eeltingimuseks on muuks otstarbeks kasutuskõlbmatu maa olemasolu ning võimalus ühendada park elektrivõrguga. Ida-Virumaa karjäärialad sobivad selleks, kuid tuleb arvestada ka kohaliku mõjuga asustusele ja loodusele. Ilmselt ei ole võimalik ka kogu Eesti energiavajadust katta ühe pargiga ega ka päikeseparkide süsteemiga. Seni suurim Põhja-Euroopa päikesepark katab 180 hektarit ja tema oodatav tootmisvõimsus käeoleval aastal peaks olema 152 tuhat MWh aastas (Vandel 3 jaam Taanis).
Foto: Pexels
Pärast 1987. aasta Fosforiidisõda on maavarad ja nende uurimine muutunud Eestis tabuteemaks ning see seisukoht pole tänaseni muutunud. Kui Eesti kunagi soovib oma maavarasid (fosforiit, rauamaak, graptoliitargilliit) tasutama hakata, on vaja ülikoolides nii geoloogia kui ka mäetööstuse alast kompetentsi säilitada ja arendada. Seda kompetentsi käheb samuti vaja suuremate ehitustööde korraldamisel (näiteks Tallinn-Helsingi tunnel), sest Eestis pinnaseks olev liivakivi on pehme ja selle läbindamine oluliselt keerulisem võrreldes graniitipinnasega.
Foto: Kajar Kattai/Brand Estonia
Ida-Virumaal on justkui olemas eeldused seesuguse mitmekesisema tööstuse arendamiseks (asukoht, logistika, tööjõud ja teenused), kuid samuti ressursid nt potentsiaalselt kaevandatavate maavarade näol Ida- ja Lääne-Virumaal (graptoliitargilliit, fosforiit, rauamaak). Kõiki neid võimalusi on mingil määral kaardistatud erinevates akadeemilistes ja rakendusuuringutes, ka praktilistes klastrite jmt kaardistustes. Selle ettepaneku kohaselt peaks Eesti kasutama õiglase ülemineku rahastut ettevõtete investeeringute ergutamiseks neis valdkondades (nt kaasrahastamise abil) väljaspool põlevkivisektorit.
Foto: Pexels/Johannes Havn
Näiteks elamute rekonstrueerimine, koostootmine kombineerituna soojussalvestusega, lokaalsed taastuvenergia lahendused.
Ida-Virumaal kasutatakse põlevkivitööstuse jääksoojust kaugküttes. Seega sõltub maakond suuresti Euroopa Liidu energia- ja kliimapoliitikast. Suurem CO2 emissioonimaks tähendab esmalt hinnasurvet ning võimatu pole ka põlevkivitööstuse kadumine senisel kujul. Üks võimalikest lahendustest on fossiilkütuseid kasutavad katelseadmed uuendada taastuvkütuseid kasutavateks koostootmisjaamadeks. Koostootmisjaamad erinevad tavalistest elektrijaamadest selle poolest, et elektritoomise käigus tekkinud soojusenergiat kasutatakse näiteks tootmisprotsessides aga ka ruumide kütteks või jahutamiseks. Nõnda oleks võimalik Ida-Virumaa küttesüsteem põlevkivitööstusest lahti ühendada.
Näiteks NUTS 2 ehk Euroopa Liidu regionaalpoliitika sihtgrupiks oleva piirkonna staatuse andmine.
Euroopa Liidu regionaalfondi vahendid on enamikus EL liikmesriikides siiani eraldatud mitte liikmesriikide valitsustele keskselt korraldada ja suunata (nagu Eestis), vaid väiksematesse regioonidesse (ELis nimetatakse neid NUTS-2 regioonideks, mida on ELis hetkel kokku 281). Selline ELi suunatud toetus võimaldab nendel regioonidel luua ise oma kohapõhistest vajadustest ja eelistustest lähtuvaid ning keskvalitsuste laiematest eesmärkidest (nt kogu Eesti riigi energiaturvalisuse tagamine) sõltumatuid arengustrateegiaid ja investeerimisplaane.
Foto: Brand Estonia/Peeter Järvelaid
Näiteks koostöös Kaitseministeeriumiga piirangute vähendamine, kasutamata võrgu liitumisbroneeringute tühistamine tegemaks ruumi uutele sisulistele arendajatele.
Ida-Viru roheplaani koostamise käigus tuli teravalt esile tõsiasi, et suured alad on täna tuuleparkide arendamisele suletud (ca pool Ida-Virumaast) riigikaitseliste piirangute tõttu. Plaan soovitab näiteks kasutusele võtta Jõhvi-Iisaku maanteest idas asuvad piirkonnad.
Foto: Brand Estonia/Johannes Arro
Näiteks luuakse erimajandustsoon, antakse kiiremini luba uute tehnoloogiate katsetamiseks ja tööstusprojektide rajamiseks.
Tavaliselt on uute tehnoloogiate kasutuselevõtmisega seotud palju erinevaid tingimusi ja regulatsioone, nt autonoomsete sõidukite jaoks on vajalik seadusandlus nii teedel turvalisuse tagamiseks ja sobivate teede ehituse reguleerimiseks kui ka sõidukite endi ehituse ja turvalisuse osas. Lisaks on vaja seadusi kohandada ka kindlustuse, IKT ja andmekaitse osas. Uusi tehnoloogiaid katsetavatel ettevõtetel on selliste regulatsioonide muutmine ja lubade taotlemine väga suurte aja- ja ressursikuludega, eriti kui nad on esimesed katsetajad oma valdkonnas. Ettevõtlusfondi ja erinevate administratiivsete lubade (mis on sageli ka KOV pädevuses) ja katsetuste kiirendatud korras menetlemise võimaldamine võib meelitada juurde uusi tehnoloogiamahukaid välisinvesteeringuid, aga luua ka kohalikke uusi ettevõtteid. Erinevus tavalistest tööstusparkidest, mis parandavad infrastruktuuri või maksukeskkonda (nt Baltic Chemical Park, Jõhvi tööstuspark, Sillamäe vabatsoon) seisnebki just regulatiivse keskkonna atraktiivsemaks muutmises.
Näiteks agropargid, vesiviljelus, seiklusturism.
Karjäärialade kasutamisvõimalused sõltuvad paljudest tingimustest, sh alasid ümbritsevast maakasutusest, elanikkonna tihedusest, missugune infrastruktuur ja hooned seal asuvad, missugused on tehnilised tingimused ja ka pinnase või vee reostus. Eeltoodust tulenevalt saab kasutada kaevandusalasid põllumajandustegevuseks (nt karjamaad), vesiviljeluseks, looduskaitsealadeks, spordi-, haridus-, turismi-, militaar- ja tööstuslikuks otstarbeks.
Foto: Adrenaator
Näiteks loomemajanduskeskus Narvas, üle-Eestilise haardega kultuurisündmused, filmitööstus, seiklus-, spordi- ja spaaturismi objektid.
Ida-Viru maakonna majanduse mitmekesistamise oluline osa on turism, sh tööstuspärandi väärindamine ja loomemajandus. Väidetakse, et iga otsene töökoht kultuuripärandi sektoris loob 26,7 kaudset töökohta (autotööstuses on see näitaja ainult 6,3).Ilmselt on eredaim näide sellest, kuidas kultuuriürituste kaudu on võimalik Ida-Virumaad eestimaalastele tuntuks teha “Kremli ööbiku” mastaapne etendus Narva Kreenholmis.
Foto: Brand Estonia/Taaniel Malleus
Näiteks kodanikupalk, sihtstipendiumid piirkonda naasvatele tudengitele, kapitalivautšerite süsteem kodanikele taastuvenergeetika arendamiseks.
Järjest kõrgem CO2 emissioonimaks võib tähendada põlevkivi kaevandamise lõppemist ja sellel põhineva keemiatööstuse kokkukuivamist. Ent põlevkivitööstus on üks olulistest Ida-Virumaa tööandjatest. Kriisi ennetamiseks võiks Ida-Virumaa elanike toetamisel olla mitmekülgne. Kohased meetmed saavad olla sirgjoonelised nagu kodanikupalk või sihtstipendiumid, et vältida maakonna inimestest tühjaks jooksmist, aga ka mitmetasandilised. Tihti nähakse põlevkivitööstuse kadumisel Ida-Virumaa päästerõngana taastuvenergeetikat, mis põlevkivi asemel maakonnas koha sisse võtaks. Et suurendada kohalike elanike kaasatust taastuvenergia projektides, saaks välja töötada kapitalivautšerite süsteemi, mille abil kogukonnad saaksid hääletada ja otsustada, millised projektid teoks saavad. Nõnda saavad inimesed ise valida, mis nende kodukohas sünnib.
Foto: Eesti Brand/Tonu Tunnel
Energiasüsteemi ümberkorraldamine võib tähendada teatud töökohtade kadu põlevkivisektoris. Õiglase ülemineku raames tekib seega küsimus, kuidas korvata Ida-Virumaa elanikele saamata jäänud tulu. Näiteks saab vanematele töötajatele võimaldada enneaegselt ning kõrgemale pensionile minekut tingimusel, et pakkumine võetakse vastu kindla aja jooksul. Niisugune lähenemine võimaldaks kiirendada energiapööret ja anda sellele kindlad ajalised raamid, vähendades samas kohalike elanike ebakindlust tuleviku ees.
Foto: Brand Estonia/Aron Urb
Kompetentsikeskuse saaks luua näiteks praeguste kolledžite, kutseharidusasutuste ja ettevõtete konsortsiumina.
Õiglase ülemineku rahastuses on teadus- ja arendustegevus väga olulisel kohal. Lisaks tehnoloogiauuringutele tuleks tähelepanu pöörata ka ühiskonnateaduslikule lähenemisele (nt juba käimasolevad TÜ Suure Siirde projekt, Wupperthali ülikooli CINTRAN projekt jt), sest üleminek on nii tehnoloogiline kui sotsiaalne protsess. Kompetentsikeskus saaks olla tõmbekeskus, kuhu – nii reaalselt kui virtuaalselt – kokku tuua kohalikke ja rahvusvahelisi teadlasi ja innovatsioonipotentsiaali. Maakonna haridusplaan pakub välja nii professuuride loomise kolledžitesse, eri kõrgkoolide konsortsiumite kaudu tehtavaid rakendusuuringuid kui ka Ida-Viru sotsiaalse heaolu seireuuringu, mis kõik võiks olla kompetentsikeskuse ülesanded.
Foto: Pexels
Ühtse eesti kooli põhimõtte üle on debateeritud palju, kuid selged poliitilised otsused on veel tegemata. Teadlased mõistavad ühtse eesti kooli all kooli, “mis ei erista õpilasi õppekeele alusel. Olenemata kodusest keelest ja taustast õpivad kõik õpilased koos ühes koolis, kus luuakse kõigile õppimiseks sobivad ja vajalikud tingimused. Ühtne Eesti kool võib olla väga erineva näoga, sõltudes vastava piirkonna ja kogukonna vajadustest”. Kooli keskmes on haridusliku segregatsiooni vältimine ja teisalt ka eesti õpilastele täiendavate võimaluste andmine, mis sünnib heas koostöös teise keeletaustaga õpilastega. Allikas: RITA-ränne projekt
Foto: Brand Estonia/Aivo Kallas
Ida-Viru maakonna haridusplaanis on kirjas vajadus luua nii TalTechi kui TÜ kolledžitesse ja Kutsehariduskeskusse uued õppekavad, mis aitaks kaasa maakonna majanduse mitmekesistamisele ja ettevõtlikkuse suurendamisele. Õiglase Ülemineku fondist on selleks juba praegu kavandamisel ka rahaline toetus.
Foto: Brand Estonia
2020 lõpus valminud Praxise uuringu kohaselt toob põlevkivisektori sulgemine muudatusi vähemalt 8000 inimese töötasus ja otsene ümberkoolitusvajadus puudutab 2500 inimest. Rohepöörde üks kesksemaid teemasid on taastuvenergeetika ning paljudel põlevkivisektori töötajatel on kõrgel tasemel tehnilised oskused (kesk- ja tippastme spetsialiste on kokku ca 1200), seega oleks loogiline vähemalt osa neist kutsehariduskeskuse ning ettevõtete koostöös, mh töökohapõhise õppega ümber koolitada nt päikeseelektrijaamade projekteerijateks, paigaldajateks ja elektrikuteks. Ida-Viru Kutsehariduskeskuses on juba täna kutseõppe jätkuõppena algus tehtud, seega ei peaks alustama tühjalt kohalt.
Foto: Brand Estonia/Erik Riikoja
Ida-Viru teadusnõukogus – hetkel õiglase ülemineku protsessi nõustav kohalike kolledžite ja nende emaülikoolide teadlaste kogu – on arutusel olnud vajadus suunata osa õiglasse üleminekusse kavandatavat teadusraha ka sotsiaalse heaolu mõõtmisse, mitte ainult ettevõtluse teadmusmahukuse tõstmisse. Ida-Viru maakonna kohta koostatakse tervise- ja heaoluprofiili, mis annab algandmed tänase seisu kohta. Samas on ülemineku protsess on niivõrd pikk ja keerukas, et vajab pikaajalist seiret mh ka longituuduuringuna, kus jälgitaks samade inimeste toimetulekut ja elukvaliteeti pikema perioodi vältel. Samuti annaks selline seire väärtuslikke andmeid ka rahvusvahelisteks võrdlusteks.
Foto: Brand Estonia/Peeter Järvelaid
Ida-Virumaa uus bränd saaks olla rohetehnoloogiatel põhinev kaasaegne, mitmekultuuriline piirkond, mis pakub innovaatilisi eneseteostusvõimalusi.
Õiglase ülemineku diskussioonis on eredalt esile tulnud idavirulaste endi mure maakonna maine pärast. Mitukümmend aastat tööstuspärandit ja lõimumisprobleeme on jätnud jälje. Praeguste suurte muutuste kavandamise juures saab üha selgemaks, et majanduse mitmekesistamine, looduskeskkonna seisundi parandamine, taastuvenergeetika arendus, uued tehnoloogiad jms vajavad ka loo rääkimist, st ei piisa vaid tegemisest, vaid seda on ka tarvis nii maakonna rahvale endale kui kogu Eestile järjepidevalt ja selgelt tutvustada. Konkreetselt on uue loo rääkimist nt tuuleenergeetika kontekstis välja pakutud ka Ida-Viru maakondliku arengustrateegia nn Roheplaanis.
Foto: Brand Estonia/Jelena Rudi
Ida-Virumaal on vabaühenduste tegevus hetkel vähem hoogne kui teistes maakondades ning toetuste ja koolituste kaudu on võimalik ning vajalik seda edendada. Innustavad on mitmed edulood, näiteks Loomingulise arengu ja vaba aja veetmise keskus Gagarin MTÜ (fotol).
Hea avalik ruum ja meeldiv elukeskkond on inimeste elukohavalikus väga oluline tegur. Juba täna on õiglase ülemineku fondist Eestisse tulevast 340 miljonist eurost 30% planeeritud Ida-Virumaa elukeskkonna parandamiseks. Uutest elamutest ja linnaruumi lahendustest on puudu nii Narvas, Kohtla-Järvel kui teisteski maakonna piirkondades.
Foto: Brand Estonia/Tauri Taal
Alates 1990. aastast kuni 2017. aastani on Ida-Virumaa rahvaarv vähenenud 221 807-lt inimesest 143 880 inimeseni, mis võrdluses teiste maakondadega on suurim. Rahvaarvu vähenemist põhjustab nii väljaränne kui negatiivne iive. Väljarände peamisteks ajenditeks on parema töö ja teenistuse leidmine. Säilitamaks kohalike heaolu ja elatustaset on vaja ka kohalikes arengukavades ja planeeringutes arvestada juba kahanenud rahvaarvuga mitmesuguste sotsiaalobjektide ja teenuste planeerimisel olgu selleks siis koolid või hooldekodud, seda olukorras kus kohalike omavalitsuste tulubaas väheneb. Samas on Ida-Virumaa ajalooliselt olnud kunstlikult suureks paisutatud ja on kõlanud ka arvamusi, et kahanemine nö tavalise Eesti maakonna suuruseks ongi normaalne protsess. On suur väljakutse, kuidas see kahanemine saaks toimuda nii, et jätkuvalt ei kannataks maakonna maine ja inimeste elukvaliteet.
Foto: Brand Estonia/Heiko Kruusi
Info ja kommunikatsioonisüsteemid sealhulgas andmekeskused, serveripargid ja mobiilimastid hoiustavad, töötlevad ja vahendavad andmeid, mida kasutatakse igapäevaselt sotsiaalmeedia jälgimiseks ja sisuloomeks, online koostööks aga ka teaduslike arvutuste tegemiseks jms. Nende süsteemide ülalpidamiseks ja jahutamiseks kulub palju elektrienergiat. Ülemaailmselt kasvas nende süsteemide elektrienergia tarve ajavahemikus 2010 kuni 2018 25 korda. Keskkonnamõjude vähendamiseks tuleks neis süsteemides kasutada taastuvenergia allikatest toodetud elektrienergiat.
Foto: Brand Estonia/Sergei Zjuganov
Näiteks allikate usaldusväärsuse määratlemine inimeste ja algoritmide poolt, regulatsioonid sotsiaalmeedia platvormide omavastutuse tõstmiseks, tõese info eeliskuvamine otsingumootorites.
Sotsiaalmeedia võrgustikud võimaldavad igasugusel infol erakordselt kiiresti levida. See loob soodsa pinnase energiaküsimustega seonduva väärinfo võimendamiseks, mida halvimal juhul tehakse eesmärgipäraselt avaliku mõttevahetuse suunamiseks, summutamiseks või ülevõtmiseks. Viimase vältimiseks võib kasutada mitmeid viise: lasta kasutajatel info usaldusväärsust ise hinnata, kuvada otsingutulemustes eelisjärjekorras usaldusväärsetest allikatest pärinevat infot või uute seadustega, mis kohustavad sotsiaalmeedia platvormi omanikku info tõepärasust senisest paremini tagama. Näiteks hakkas Twitter sel kevadel küsitava tõeväärtusega postitusi vastavate hoiatustega märgistama.
Foto: Brand Estonia/Renee Altrov
Näiteks sõnakasutus, allikate valik, järjepidev arvamusartiklite varustamine selgituste ja faktidega.
Avalikus mõttevahetuses mängib ajakirjandus olulist rolli nii kajastatavate sündmuste valikul, eri vaatepunktide tasakaalustamisel kui ka faktide mõtestamisel. Teatud võtmetähtsusega teemade puhul võib toimetus otsustada välja töötada selgemad juhised nende kajastamiseks. Selleks võib toimetus otsustada rakendada täiendavat faktikontrolli energeetikateemalistele arvamusartiklitele või jälgida, et väljaanne ei peegeldaks sel teemal liialt ühe huvirühma vaateid. Samuti võib tähelepanu pöörata sõnakasutusele: näiteks otsustas brittide ajaleht The Guardian 2019. aastal rääkida edaspidi „kliimamuutuse“ asemel „kliimakriisist“ rõhutamaks selgemalt probleemi tõsidust.
Näiteks kanalisatsiooni kaudu majapidamiste biojäätmete, linnade haljasalade okste, lehtede ja niiduse kogumine ja kasutamine energia tootmiseks jmt.
Kodutarbijate ja ettevõtete kanalisatsioonist tuleva vee kasutamiseks on mitmeid võimalusi: kuna vesi on 10-20kraadise soojusega isegi talvel, siis see võimaldab kütta ja suvel jahutada (nt ärihooneid) ning läbides erinevaid keemilisi ja bioloogilisi töötlemisviise on sellest võimalik toota biogaasi. Erinevates kohtades tekkivaid biojäätmeid (toidujäätmed, niidus, lehed jne) saab kompostida, fermenteerida ja töödelda ning isegi siis, kui need on pinnasetäiteks ladustatud, saab nende lagunemisprotsessist koguda biogaasi. Selliste biojäätmete töötlemistehaste tasuvusanalüüsid (mh nt ka Leedus) näitavad, et see sobib suurema asula lokaalse energiasüsteemi vajaduse rahuldamiseks.
Foto: Brand Estonia/Renee Altrov
Näiteks saaks piirmäärad kehtestada transpordi, elamu- ja soojusmajandusele.
Näiteks toetused soojatootmise ja jaotusvõrkude renoveerimiseks väikeasulates, B energiaklassi nõuete kehtestamine üle 10 korteriga hoonetele aastaks 2035, energiatõhususe nõuete rakendamine kõigi riigiasutuste hoonete haldusele.
Energiat saab kokku hoida vähendades energia kasutuse intensiivsust hoonetes. Hoonete energiatõhusaks muutmise motiveerimiseks võib kasutada rahalisi toetusi, energiatõhususe miinimumnõudeid nii eravalduses kui ka riigiasutuste hallatavates hoonetes.
Koomiks: Sandra Silver/Anna-Kati Pahker
Näiteks väiksemad pinnad elamutes ja avalikes asutustes; mitmeotstarbelised, pidevas kasutuses hooned nt kodukontorid, kodumajutus, 24/7 kasutusel olevad mitmeotstarbelised avalikud ruumid.
Kasutuseta või vaid vähese aja jooksul kasutatavas ruumis läheb raisku energia, mida tarvitatakse ruumi kasutuskorras hoidmiseks, sh kütmiseks või jahutamiseks ja ventileerimiseks. Võrreldes vaid üht funktsiooni täitvate ruumidega on mitmekülgsete kasutusfunktsioonidega ruumid kasutusel enama aja vältel. Arhitektid peaksid kujundama ruume selliselt, et maksimeerida võimalusi kasutuse kohandamiseks aja jooksul: ööpäeva ringselt, eri nädalapäevadel, pere kasvu ja kahanemise faasides vms.
Foto: Pexels/David Gonzales
Näiteks suurte korrusmajade ja kaubanduskeskuste katustele.
Suurte korrusmajade või ärihoonete katustel leidub tihti ohtralt kasutamata pinda. Paigaldades neile päikesepaneele või haljastust, on võimalik suurendada taastuvenergia tootmise osakaalu ning elurikkust linnades. „Ei ühtki kasutamata katust“ on Utrechti linna (Holland) uus lähenemine alates 2020. aastast. Selle sümboliks on „vertikaalne mets“: 2022. aastaks raudteejaama lähistele rajatav kõrghoone, mille fassaadile on kavandatud hektar rohelust.
Foto: Stefano Boeri Architetti
Elektriautode akud seisavad tihti pooltäitunult ilma kasutuseta. Üks võimalus nn targa võrgu kasutamiseks oleks pakkuda elektriautode omanikele võimalust kõrgete elektrihindadega hetkedel müüa osa akus seisvast elektrist tagasi võrku. Iga auto annaks väikese protsendi oma elektrist, kuid suures plaanis võimaldaks selline lahendus suurt energiasalvestuse mahtu ning seeläbi toetaks taastuvenergia suuremat kasutuselevõttu.
Foto: Unsplash
Näiteks kaubanduskeskuste ja kontorite juures toodetavat taastuvenergiat saab kasutada elektriauto või -ratta laadimiseks ning jagamiseks, päikesepatareidega teede rajamiseks jms.
Elektritranspordi soodustamiseks võiks ehitada taristu, mis võimaldaks rohkemates kohtades (nt kaubanduskeskuste või kontorite parklates) lihtsasti laadida. Need laadimispunktid võiksid aga olla ühendatud kohaliku taastuvenergia tootmisega (nt päikesepaneelidega teed või katused).
Foto: Unsplash
Näiteks energiasäästlike hoonete rajamine ja ülikoolilinnakute planeerimine, taastuvenergia kasutamine, energiasäästu lahenduste võistlused tudengitele.
Ülikoolide üheks missiooniks on tihti muutuste eestvedamine ühiskonnas. Ka energiapöörde raames võivad ülikoolid enda elu korraldamiseks uudseid lahendusi kasutusele võtta. See võimaldab toetada uute tehnoloogiate arendamist ja kasutamist, kujundada oma liikmeskonna väärtushinnanguid ning näidata ühiskondlikku eeskuju. Fotol on Eindhoveni tehnikaülikooli õppehoone Atlas, mis on hoonete keskkonnamõju hindamise metoodika BREEAM järgi hetkel üks maailma kestlikumaid. 2019. aastal lõppenud renoveerimise tulemusel vähenes hoone süsinikuemissioon 80% samal ajal kui selle kasutajate arv kahekordistus.
Foto: Bart van Overbeeke
Üks viise, kuidas kestlikud väärtused (keskkondlikud, sotsiaalsed ja majanduslikud) saaksid jõuda ühiskonda laiemalt, on need integreerida sisuliselt üldhariduse õppekavadesse ning praktiliselt koolide igapäevase tegevuse osaks (sorteerimisprügikastid, talgupäevad, kooli keskkonnareeglite koosloome).
Vajadus leida kesktee Euroopa Liidu kliimapoliitika ja kohaliku tööstuse vajaduste vahel on Eesti poliitika tihti mõnevõrra vastuoluliseks muutnud. Viimase 20 aasta jooksul on Eesti viinud ellu rea uuendusi, et Euroopa Liidu keskkonnanõuetega kooskõlas olla, taotledes liidult samas põlevkivitööstuse tarvis erandeid. Nõnda kiitis toonane valitsus 2015. aastal samal nädalal heaks nii Pariisi kliimakokkuleppe kui põlevkivi kasutamise riikliku arengukava, mis nägi ette investeeringute jätkumise vähemalt 15 aastaks. Arvestades, et keskkonna ja kliimaga seonduv välissurve aja jooksul üha süveneb, tähendab põlevkivisektori kestvuse tagamine ilmselt jätkuvat vajadust keskkonnaalaste eritingimuste järele. Seda võib saavutada läbi lobi- ja koostöö Euroopa Liidu vastavate institutsioonidega.
Näiteks taastuvenergia elektriautode laadijates, mitme riigi ühised meretuulepargid.
Ainult kohalikud muutused ei ole energiapöördes piisavad. Seepärast on oluline, et ka meie koostööpartnerid liiguksid meiega samas suunas. Suunas, mis kinnistab kohalikke otsuseid ja muudab tehtud otsused süsteemseks. Selliste otsuste näide on Eesti ja Läti plaan luua üheskoos Liivi lahte meretuulepark. Koos loodud tuulepargil on mitmeid eeliseid: see võimaldab Euroopa Liidult piiriülese projekti toetusrahastust taotleda, aitab kaasa mõlema riigi taastuvenergia eesmärkide saavutamisele ja loob tänu ehitatavatele taristutele uusi võimalusi avameretuuleparkide loomiseks nii Eestisse kui Lätti.
Euroopa Liit on alates 1980ndatest kaasrahastanud erinevaid avaliku ja erasektori partnerlusi laiaulatuslikuks tehnoloogiaarenduseks ja teaduskoostööks. Partnerlused põhinevad ühiselt kokkulepitud teadus-, arendustegevuse ja innovatsiooni tegevuskavadel, millede alusel EL valib välja teatud hulga partnerlusi, mida rahaliselt kaasrahastada (EL panustab tavaliselt sadu miljoneid ootusega, et erasektor paneb vastu veelgi rohkem). Eesti riik ja ülikoolid on sellistest partnerlustes siiani üsna tagasihoidlikult osalenud võrgustikes, kuid lähitulevikus oleks siin võimalik Eesti edukate ettevõtete eeskujul (nt Skeleton, Graanul Biotech) liituda Euroopa juhtivate teadus- ja innovatsioonivõrgustikega “puhta energia” läbimurrete kiirendamiseks ja suunamiseks.
Näiteks kaubeldavate rohesertifikaatide süsteem.
Euroopa Liidu süsinikukaubanduse skeemi peetakse üheks olulisimaks meetmeks kliimamuutuste aeglustamiseks, kus emissioonide piiramine saavutatakse “süsinikuturul” lubade kauplemise protsessi abil (lubade eest on nõus rohkem maksma need tootjad, kellel on emissiooni alandamise kulud suured). Praegu on vaid tööstuse ja lennutranspordis välja antud kaubeldavad süsinikureostuse load (sertifikaadid), kuid emissioonide suuremahulise piiramise üheks võimaluseks on selle meetmega hõlmatud tööstusharude laiendamine (nt praegu on hõlmatud liiga väike osa lennundusest ning arutatakse ka selle meetme laiendamist mere- ja maismaatranspordi ning küttemajandusele).
Näiteks nõue tagada kestlik ja jälgitav tarneahel ressursside hankimisest jäätmete ladustamiseni, imporditava energia ja kütuse vastavus EL-i keskkonnanõuetega jne.
Euroopa Liit tervikuna moodustab maailmas olulise suuruse ning ostujõuga turu. Seades turul osalejatele teatud nõudeid näiteks tarneahela läbipaistvuse või imporditava energia keskkonnasõbralikkuse osas, on seetõttu võimalik mõjutada ettevõtete käitumist nii liidu sees kui sellest väljaspool. Näiteks Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee algatus 2015. aastast soovib muuta Euroopa ettevõtted üleilmse eetilise turu liidriteks nii inimõiguste, tööjõu kui ka keskkonnakaitse osas.
Foto: Pexels/Anthony Beck
Keskkonnastandardid annavad majanduseülesed juhised, mis on lubatud ja mis mitte. Uued keskkonnastandardid ja rahvusvahelised lepped saavad tihti alguse ühe riigi initsiatiivist. Ehkki Euroopa Liidu keskkonnastandardid on juba ühed maailma kõrgematest, on veel kohti, kus Eesti saaks juhtivrolli võtta. Üks neist on fossiilsete kütuste kasutamine. Näiteks võiks Eesti eestvedamisel alguse saada Euroopa Liidu institutsioonide ja liikmesriikide avaliku sektori üleminek ainult taastuva energia tarbimisele või raskete kütteõlide keskkonnanõuete tõstmine, mille tulemusel muutub põlevkiviõli baasil laevakütuse tootmine ebaökonoomseks. Uued keskkonnastandardid on hea viis probleemsete praktikate läbi lõikamiseks, kui see toimub paralleelselt uute lahenduste arengu toetamisega.
Foto: Brand Estonia/Eerik Ülevain
Näiteks pensionifondide investeeringute kaudu ei toetata fossiilsete kütuste kasutust.
Mittekestlike energiatootmisviiside toetamine toimub tihti kaudselt. Näiteks võivad haldurid pensionifondi püsivuse tagamiseks investeerida keskkonda saastavasse, kuid rahaliselt kasumlikku energiaettevõttesse. Investeeringute väljatõmbamine õõnestab jätkusuutmatut energiatootmist, võimaldab vabad vahendid roheenergiasse ümber paigutada ning annab avalikkusele selge märgi investori kavatsustest. Näiteks otsustas Norra riigi pensionifond 2019. aastal loobuda olemasolevatest investeeringutest kivisöe- ja naftafirmadesse pea 10 miljardi euro väärtuses.
Foto: Pexels/Gabby K
Ühe tiigrihüppe oleme juba teinud, rohetiiger võiks veelgi kõrgemale küündida. Praegu napsab rohetiigri tiitli Taani ja võtab Yale’i ülikooli teadlaste Environmental Performance Indexi edetabelis esimese koha. Taani positsiooni kindlustab ambitsioonikas kliimaseadus, mis kohutab riiki iga viie aasta järel eesmärke uuendama, et majanduseüleselt emissioone vähendada. Kui keskkonna eest vastutavad ministrid ei suuda teha eesmärkidekohaseid edasiminekuid, võib parlament otsustada nad tagandada. Eesti paikneb Environmental Performance Indexi tabelis 30. kohal. Väikse ja paindliku riigina võiksime märksa eesrindlikumad olla.
Näiteks differentseeritud süsinikumaksud või käibemaksumäärad, emissioonikauplemise võimaluste mitmekesistamine; keskkonnasäästlikumate toodete tarbimise subsideerimine.
Siin on oluline terviklikult vaadata keskkonnaga seotud maksude, subsiidiumite ja kaubeldavate lubade süsteeme. Eesmärk on vältida olukorda, kus ühes kohas probleemi ajutine lahendamine põhjustab probleemi nihkumist teise kohta geograafilises, valdkonna või ajalises mõttes. Kõige kuulsam näide on siin USA “Cash for Clunkers” keskkonnasäästlike autode ostmiseks antud subsiidiumisüsteem, mis pidi samaaegselt ergutama languses majandust ja nihutama tarbimist keskkonda säästvamaks, saavutas minimaalse keskkonnasäästu väga lühikeseks ajaks ning isegi süvendas pikaajalist majanduslangust. Seda peetakse väga heaks näiteks, kuidas ühe meetme abil ei saa saavutada mitmekülgselt häid tulemusi.
Foto: Unsplash
Rahvusvahelise energiakaubanduse üheks tagajärjeks võib olla keskkonnamõjude ebaühtlane ning -õiglane jagunemine. Seda on võimalik vältida riikidevaheliste kokkulepete või avalike pöördumiste abil. Näiteks saatis kodanikuliikumine Eesti Metsa Abiks 2020. aastal 313 avaliku elu tegelase allkirjastatud kirja Taani võimudele, milles rõhutati, et Taani roheenergia kvoodi täitmine toimub Eesti metsade arvelt
Foto: Unsplash/Jaakko Kemppainen
Sealhulgas tootmisvõimsus, taastuvenergia maht ja selle jagunemine asukohapõhiselt, tootmisüksuste, nt tuulikute paiknemise tingimused, kompensatsioonimehhanismid maaomanikele.
Energiatootmise vajadused ja arendamise tingimuste reguleerimine saab toimuda üleriigiliselt (seadusemuudatus, määrused). Sealjuures oleks võimalik paika panna taastuvenergia maht (mitu MW) ja selle jagunemine asukohapõhiliselt. Ka oleks võimalik seada tingimused tootmisüksuste paiknemisele, sealhulgas kaugusele elumajadest (näiteks tuuliku kaugus elumajast mitte lähemal kui 1000 m). Ka oleks võimalik sätestada kompensatsioonimehhanismid maaomanikele, kelle maal tootmisüksused paiknevad või on mõjutatud.
Foto: Eesti Energia
Energiasüsteemide rajamisel tuleb vältida liigse negatiivse sotsiaalse ja keskkonnamõju põhjustamist. Eestis ei ole välja töötatud metoodikat ja olulise mõju hindamise kriteeriume, et hinnata energiarajatise mõju piirkonna sotsiaalsetele aspektidele (kultuurilis-ajalooline väärtus, esteetiline, identiteedi- ning puhkeväärtus), tervisele (nii otsesed mõjud füüsilisele tervisele kui ka kaudsed mõjud läbi negatiivse tajukogemuse) ning keskkonnale (haarates nii mere, maa kui ka linna ruumi). Nende mõjudega tuleks arvestada nii planeeringu koostamise kui ka hoonestusloa menetlemise käigus. Tingimuste seadmiseks ja järgimiseks tuleb välja töötada ja kinnitada juhend, mis arvestaks muuhulgas koos- ehk kumulatiivset mõju ja esitaks mõju olulisuse kriteeriumid.
Energiasüsteemide toimimisel on tihti kahjulikud keskkonnamõjud, kuid oma õiguste kaitseks saavad kohtusse pöörduda vaid inimesed. Õigussüsteemi inimkesksus ei pruugi aga olla piisav tagamaks ökosüsteemide jätkusuutlikkust. Üks lahendus on anda energiasüsteemist mõjutatud looduskeskkonna osadele juriidilise isiku õigused. Näiteks 2020. aastal tegid kohalikud elanikud vastavasisulise ettepaneku Mar Menori (Hispaania) laguuni osas, kaitsmaks seda põllumajandustööstuse tekitatud reostuse eest. Plaani järgi esindaksid laguuni kolm rühma: õiguslikud eestkostjad, „kaitsjate“ seirekomitee ning teadlaste nõuandev kogu. Lisaks oleks kohalikel elanikel võimalus laguuni nimel kohtusse pöörduda.
Foto: Brand Estonia/Katrin Laurson
Kasvav üleminek taastuvatele energiaallikatele (nagu tuul ja päike) võib kaasa tuua probleeme energiatarbimise tipptundidel nõudluse tagamisega. Piiratud energia kättesaadavuse juures tekib vajadus seada tähtsuse järjekorda erinevate energiat tarbivate tegevuste elluviimine. Näiteks, külmal talvel töötab õhksoojuspump pidevalt, kuid enne magamaminekut pannakse pesumasin ja -kuivati, nõudepesumasin ja elektriauto laadimine tööde järjekorda ning nutiseadme planeeritud ja korraldatud tööjaotus tagab selle, et energiat kasutatakse kõige optimaalsemalt.
Foto: Brand Estonia/Ken Oja
Näiteks uutele tehnoloogiatele energiatõhususe alampiiri kehtestamine, tarbijate harimise või majanduslike toetuste kaudu pikema elutsükliga toodete nõudluse suurendamine.
Standardid ja seadused võivad oluliselt mõjutada seda, kui tõhusalt me energiat kasutame. Erinevate regulatsioonide kaudu saab suunata tarbijate käitumist nii, et viimased eelistaksid toote parandamist selle väljavahetamisele või pika elueaga toodet lühemale. Samuti võib erinevatele toodetele kehtestada nõuded tagamaks, et tootjad mõtleksid seadmete energiatarbimise vähendamisele ja et energiat liialt raiskavad tooted turule ei jõuaks. Näiteks Euroopa Liit nõuab alates 2013. aastast, et erinevad elektri-, elektroonilised ja kontoriseadmed ei kulutaks puhkerežiimis enam kui 0,5 vatti. Väidetavalt aitab see säästa nõnda palju energiat nagu Rumeenia aasta jooksul tarbib.
Tarbimiskoridoride (consumption corridors) idee seisneb selles, et määratleda igas riigis kodanike osalusel tarbimise miinimumid (nt elamispinna ruutmeetrid, energia kogus, liikumisvõimalused jne) ja maksimumid, millest üle ei tohi minna. Lähtutakse nn hea elu uuest definitsioonist, mis võtab arvesse planeedi ökoloogilisi piire ja sotsiaalset õiglust, mitte üksikisiku õigust piiramatule soovide rahuldamisele. Koridorid oleks erinevad tarbimise või ressursside eri sektoreis (nt energia, elamumajandus jms). Otseseid rakendusi täies mahus näitena tuua ei ole, sest tegemist on esialgu vaid visiooniga. Oluline on silmas pidada, et siin ei mõelda nõukogudeaegset defitsiidimajandust, kus tootmise puudulikkus või ressursipuudus tingis nö sundmaksimumi. Lisalugemist leiab värskelt ilmunud vaba ligipääsuga raamatust.
Teatud majandussektorites tooraine kasutusele ülempiiri kehtestamine, teatud sektorite (nt metsatööstus) toodangu ekspordi rangem reguleerimine, täiendavad ekspordipiirangud väärtusahelas madalamal asuvatele toodetele jne.
Seadmete ja teenuste energiatõhususe kasvatamisest ei pruugi olla abi, kui sellest saadava säästu tasakaalustab üha suurenev tarbimine. Energiapiisavuse mõiste üritab leida tasakaalu ühiskonnaliikmete vajaduste ja keskkonnapiirangute vahel tagamaks, et kõigil oleks piisavalt energiat, kuid et keegi ei kasutaks seda ülemäära palju. Energiapiisavus võib väljenduda üksikisiku tasandil, näiteks vabatahtlik loobumine välisreisidest või koduse energiatarbimise piiramine. Teisalt on võimalik kasutada ka poliitilisi ja majanduslikke sekkumisi ressursikasutuse suunamiseks, kehtestades näiteks ekspordipiirangud toodetele, mille kohalik keskkonnamõju on suur, kuid mis asuvad üleilmses väärtusahelas suhteliselt madalal positsioonil. Hiljutises uuringus leiab Joel Millward-Hopkinsi juhitud töörühm, et teatud piisavusmäärade kehtestamise korral on võimalik tagada korralik elukvaliteet 10 miljardile inimesele, vähendades samas üleilmset energiatarbimist 1960ndate aastate tasemele.
Näiteks üldkasutatavad moodulid, elektrimastid, energiasäästlikud hooned.
Energiasüsteemide juures räägitakse tihti tehnoloogilisest tõhususest, majanduslikust tasuvusest ning kestlikkusest. Ometi on energiasüsteemide näol tegu laiahaardeliste rajatistega, mis muudavad meie maastikke aastakümneteks. Kunstnike ja disainerite kaasamine võiks aidata esteetiliselt nauditavate, inimeste elukeskkonda rikastavate ning ühiskondlikult vastuvõetavate lahenduste loomisele. Näiteks korraldas Elering 2016. aastal konkursi kõrgepingeliini nurgamasti rajamiseks, mille võitis Part OÜ arhitektide kavand „Soorebane“.
Koomiks: Sandra Silver/Anna-Kati Pahker